Indrek'u koduleht

Mont Blanc 1999

30.juuli–19.august


Eestlaste kõigi aegade suurim “invasioon” Mont Blancile

Kirja pannud: Kristel Rannamees
Täiendanud : Valdek Udris

Noorte Matkaklubi korraldamisel alustasime oma matkareisi Alpidesse (4810m) ühe reedese päeva varahommikul. Pärast meeleheitlikke pingutusi suutis 77 inimest lõpuks oma kola kahte reisibussi ära mahutada ning sõit Itaaliasse, Mount Blanc'i suunas võis alata. Kauaplaanitud ja oodatud reisi eesmärgiks oli teha radiaalmatk Monte Rosa mäemassiivis koos mõnede lihtsamate tippudega ja toetada maarjamaalaste jalad esmakordselt Alpide kõrguselt teise mäe - Dufourspitzi (4634m) tipule. Matka teine pool oli pühendet Alpide hiiglasele - Mont Blancile -Valgele Mäele, mille pidime vallutama erinevaid radu pidi. Tagasiteel pidid 2 grupijuhti, Valdo ja Valdek, maha jääma. Nemad unistasid Matterhorni alistamisest.

77 matkajat on jagatud kaheksaks grupiks, igas 9-11 liiget. Rahva hulgas on nii esmakordseid mägedesse tulijaid – nn. mägirebaseid, kui ka vanu tegijaid. Kõikidel gruppidel on kogenud pealikud, kes vastavalt grupi üldisele tasemele ka marsruudi valisid, kes kergema, kes rohkem tehnilisema.

Siinkohal võiks ära märkida kõikide gruppide juhid, kelle järgi hiljem gruppe ka kutsuma hakati:
1. Valdo Kanguri grupp
2. Valdek Udrise grupp
3. Heino Kristali e. Heinsi grupp
4. Toomas Holmbergi e. Tomi grupp
5. Edgar Haaviku grupp
6. Reet Teppo grupp
7. Mart Kaineli grupp (Tartust)
8. Hannes Põllu grupp (Tartust)

Need päevikuks vormitud märkmed kajastavad enamasti Valdek Udrise pundi tegemisi ja läbielamisi, sest hingekirjas olin ma just seal. Tooksin ära ka meie kampa kuulunud kamraadide nimed: Triin Lett, Dina Lepik, Kristel Lintsman, Kristel Rannamees, Valdek Udris, Peeter Hendrikson, Annes Leht, Aleksei Baburin, Heldo Korbe ja Aleksei Krivobokov. Tutvusime juba kes ettevalmistustsükli käigus, kes eelmistel natkadel. Kõik olid mõnusad semud.

Märkusena olgu öeldud, et kõikidel kaasatulijatel oli kohustuslik läbida teoreetiline ja praktiline ettevalmistuskursus, mis viidi läbi käesoleva aasta märtsist juulini Noorte Matkaklubis ning Naage telklaagris ja Viljandis Karula veskil.


01.august
Sõit läbi Austria, peatus Salzburgis, vanalinnaekskurss. Sealt suundume Innsbrucki ning õhtul ületame Itaalia piiri ilma igasuguse passikontrollita. 23.00. jõuame La Garda järve äärsesse kämpingusse "Bella Italia", mis asub Peschera linnakeses. Meid võtab vastu lõunamaiselt soe ja sume õhtu ning pikast bussisõidust tüdinuna siirdub osa rahvast (peamiselt Valdo grupp) kõva laulu saatel linna vallutama. Esiteks istutakse vanalinnas ühele vabamale platsile maha ning kahe aktiivsema laulumehe (ühel on isegi kidra ning laululehed kaasas) eestvedamisel võetakse laulujoru üles. Kohalikud on meid nähes pisut üllatunud, kuid enamus reageerib kas omaette muiates või meile lehvitades. Ilmselt näeme üsna kentsakad välja, istudes ca 20-kesi otse tänavasillutisel ning veerides laululehtedelt sõnu joriseda. Viisipidamatust ei tasu ilmselt siinkohal mainidagi, kuid peamine, et endal lõbus oleks. Mõne aja pärast kolitakse ümber nurgatagusesse kohvikusse, kuna veinitagavarad on otsa lõppenud ning kurk laulmisest kähedaks läinud. Paraku tehakse meile varsti selgeks, et selles linnakeses lõpeb ööelu kell 01.00 ja meie lärm ei ole nii hilisel tunnil enam soovitav. Imestan, et muidu nii tasase loomuga eestlased selle teate peale lõunamaalaste kombel ekstravertseks muutuvad ning vähemalt 20 minutit armsa olemisega kohvikupidajannat kiusavad. Kui aga neiu jutuvadas sõna "politsei" korduma hakkab otsustatakse lahkuda.

Samal ajal võttis osa ülejäänud rahvast suuna järve äärde kavatsusega kuskil pimeduse varjus “a’la nude” ujumist harrastada, sest ujumisriietus oli suletud bussis. Kuid see mida polnud, oli pimedus. Kallas osutus palmidega palistatud ja heledalt valgustatud rahvarikkaks promenaadiks. Keda see heidutas - kui ikka on palav ja pole õigeid kehakatteid - kah asi , mindi ilma. Võis arvata, et nii mõnelgi itaalia mehel oli sel õhtul raske üksinda uinuda….


02.august
Hommikul kütsime ilma pikemate vahepeatusteta mööda Milanost, Novarast, vaid bussijuhi sünnipäeva tähistamine nõudis pühendumist. Kuna itaallased hoiavad veini hinda ikka häbematult madalal (riigi dotatsioon ?), sai üksjagu pappi neile jäetud. Õhtuks jõuame siiski Monte-Rosa mäeaheliku alla Ciavalli (erinevas kirjapildis ka Schaval või Stafal) külla. Et küla asub 1820m merepinnast, siis on õhk juba mägedele iseloomulikult jahe – nagu eestimaine keskmine suvi viimaseil aastail. Ciavallis laotavad 2 bussitäit rahvast kogu oma kola küla ainukesele suuremale parkimisplatsile maha ning algab suur kottide ümberpakkimine ning grupivarustuse ja toidu laiali jagamine. Naised saavad igaüks 5,5kilo ning mehed 8,5kilo grupivarustust lisaks oma isiklikule nodile, nii et lõpuks kujuneb kottide raskuseks naistel umbes 20-22 ja meestel 25-30kilo. Kes vajalikuks peab saab kohalikust suveniiripoest osta korraliku mägede kaardi, mis maksab orienteeruvalt 120–150EEK. Osa rahvast tegi juba õhtul mägede poole kaabet, meie ja Heinzi pundid lükkasime Suure Seikluse alustamise hommikuks.


03.august
Meie grupi üksmeelsel hääletamisel otsustame oma jalavaeva säästa ja esimesed 520m kõrgust tõstukiga võtta. 13 000 liiri (veidi üle 100EEK) eest viibki tõstuk meid Ciavallist Rif del Lys'i hütini. Seal vinname oma kotid selga ning hakkame mööda hästitähistatud kaljurada (tähis 6A ja 7A) 3500 m kõrgusel asuva Citta de Mantova hütini minema. Tõus on üsna ränk ning nii mõnigi kurdab peavalu ja südame pööritust, üks kamraad kontrollis ka mao sisu üle. Paistab et ka ilm ei taha meid soosida – tõuseb udu, temperatuur langeb kuskil +7 kraadini ja läheb vihmaks. Lisaks puhub läbilõikav tuul, mis näiliselt temperatuuri veelgi langetab. Udu tõttu on nähtavus kohati vaid 20-30meetrit. Avarast vaatest ja mägede ilust pole haisugi. Hütini jõudes võtab meid vastu lärmakas mitmekeelne seltskond – peamiselt itaallased (edaspidi Bon Jornod või ka John Bornod), prantslased ja sakslased. Hüti perenaised demonstreerivad oma kristalset inglise keele oskamatust, kuid näpuga kordamööda soovitava objekti ja januse suu peale osutades leidsime ühise keele kes tee, kes õlle näol. Saadame kosutavad (aga soolase hinnaga) märjukesed hinge alla ning jääme hütist ca 400 m kaugusele liustiku servale laagrisse. Heinsi grupp on samuti seal omale kohad leidnud, mistõttu on seltsis veidi lõbusam. Ülesteel sai kõik kasutult vedelevad lauajupid ülesse korjatet, nii et õhtul tehti jaanituld tibutantsuga (1 km metsapiirist kõrgemal).

Kella 6 ajal hommikul hakkab udu lõpuks hajuma ning esimesed punakollased päikesekiired sulatavad öö jooksul jäässe läinud telgi uuesti üles…


04.august
Kui külmast lõdisedes ennast telgist kella 6 paiku välja ajan, avaneb ümberkaudsetele mägedele fantastiline vaade. Eelmisel õhtul polnud udu tõttu võimalik aimatagi, kui kaunid orud kahel pool mäeseljandikku laiuvad. Laagerdame ülevalpool pilvi, orgude põhjasid katab endiselt piimjas uduvaip, meid kuldavad üle koidukiired. Hoolimata valitsevast külmast rõõmustab meid teadmine, et meil on vähemalt päike, neil seal all pole sedagi.

Tänaseks on kavandatud päris pikk aklimati ring - tõusta 4563m peal asuva Zumsteini tippu ning õhtuks laagrisse tagasi tulla. Tõus on küllalt raske, jalad ja kopsud pole veel nõus ajude optimismiga, kuigi läheme tühja seljaga. Rada liigub mööda liustikku ülespoole. Varustusest on kaasas vaid kirkad, kassid panime juba hommikul jalga. Paljud grupid tulevad meile vastu – s.t. nemad tulevad juba alla, kui meie alles tõusu alustame - pealik ei viitsi end varem maast lahti ajada. Eks tegelikult alustataksegi kõrgmägedes liikumist sageli öösel kella 2 - 5 vahel ning laagrisse võib jääda juba 1 – 3 paiku päeval. See väldib ohtlike olukordade tekkimist päikese poolt pehmeks sulatatud lume- ja jäänõlvadel liikudes. Samuti hakkavad päikese poolt lahtisulatatud kivid pähe sadama. Vastutulevad grupid on enamasti köisseongus ning nii mõnedki imestavad, miks meie ilma liigume. Ilmselt ei pea nõukogude kultuuripagasiga inimesed enda elu pidevat kindlustamist kõik-võimalikel ja võimatutel juhtudel nii vajalikuks, kui eurooplased. Pealegi tundub, et suhteliselt väikese kaldega stabiilsel tõusul on köies käimine pigem takistav kui abistav asjaolu. Ka ei tundu lumevälju läbistavad jäälõhed niipalju ohtlikud ega laiad, et peaks ülemäära pabistama hakkama.

Esimene pool päevast on ilma poolest imeilus. Päike küpsetab kui praepannil, vahepeal saab isegi T-särgi väele võetud. Lumi on nii ere, et silmad on isegi kaitseprillide (kohustuslik!) taga kissis. Ohtralt kulub päikesekreemi, mille kaitsefaktor peaks olema vähemalt 20. Ette rutates võib öelda, et need, kes ei viitsinud enda kreemitamisega vaeva näha, põlesid näost totaalselt ära – huuled ja ninasõõrmed olid põletusvillidega ühtlaselt kaetud, nii et nädal aega oli naermine ja nuuskamine vastunäidustatud. Alates kella kahest päeval tõmbub uduseks. Hakkab sadama torkivat lund lörtsiga pooleks. Nähtavus väheneb 50 meetrini. Kuna kõik on tänu organismile harjumatutele tingimustele üsna väsinud, siis otsustame 4200 meetri peal kiire lõuna teha (juust, vorst, rosinad, pähklid + kuum tee termosest) ja alla tagasi pöörduda. Pealegi annavad kõrgusetõve tunnused (peavalu, tasakaaluhäired, hingeldamine, südame pekslemine, iiveldustunne, kõrvus vilistamine) end juba kõigil tunda.

P.S. Kui ülejäänud grupiliikmete FoG (Factor of Grazyness) on vaid pisut üle tavainimeste normi, siis ühel meie seast on ta tunduvalt kõrgem. Nimelt pidas üks õrnemasoo esindaja (Kristel Lintsman aka Pipi) hädavajalikuks lisaks seljakotile ka lumelauda ( + lumelaua saapad ) mäkke vedada ja nii ta siis liugleb paralleelselt meie laskumisrajaga lumelaual alla. Valdek, ka lauahull, vaatas vesise suuga järgi. Ainuke viga kogu asja juures on see, et nähtavus oli väheldane, lörtsi tuiskab näkku ja iga 100 meetri tagant haigutavad raja peal sügavad jäälõhed, mistõttu meie vaene grupijuht on sunnitud iga natukese aja tagant ummisjalu allapooole tormama, et siis jäälõhe juures Pipi vajadusel sabast kinni püüda. Aga muidu põlnud hullu midagi. Alla kaapides kohtusime ka Valdo pundiga, kes laagerdasid 100 m meist kõrgemal. Vahetati armastusväärsusi, et saaks õhtul rahulolevalt tuttu vajuda.


05.august
Hommikul pakime kogu kama kokku ja hakkame tõusma mööda eilset rada Liskammi kuru (Lisjoch) suunas. Hoolimata rasketest seljakottidest tundub tänane tõus kergem kui eilne. Eks aklimatt hakkab tasapisi juba tulema. Kõigest 4 tundi ühtlast tõusu ja olemegi meie järgmises laagripaigas – tasasel lumeplatool (4300m), Lisjochist veidi kõrgemal, kust avaneb suurepärane vaade Zumsteinile (4563m), Signalkuppele (4556m), Parrotile (4436m) ning muljetavaldavaile Dufourile (4634 m),Matterhornile (4478m) ja Liskammi (4527m) põhjaseinale. Meid võtab vastu alati ülemeelikult lõbus Valdo grupp ning veidi aja pärast jõuab samale platoole ka Tom'i grupp. Tundub, justkui muid rahvusi enam mägedes polekski peale eestlaste. Platool undab lakkamatu tugev tuul, mis puhub aeg ajalt silmad-suud lahtist pinnaselund täis. Meisterdame neljakandilistest lumeplokkidest telkidele tuulemüürid, et natukenegi vähendada tõenäosust öösel koos telgiga lendama minna. Lõunaks anti muuseas sibulat ja kala. Alex ei vaevunud telgist välja ronima, ei uskunud. Pärast kahetses... Kokanaat kaevab endale umbes meetrisügavuse suuremat sorti augu ja asub gaasipriimusel vaevaliselt õhtusööki valmis manama. Selleks tuleb kõigepealt mitu potitäit lund sulatada, et lõpuks pool potitäit vett saada. Aga pole hullu, möödub ainult tühine 4 tundi ja õhtusöögiks mõeldud kiirsupp ongi valmis. Ilm pöörab pärastlõunal uduseks, tuul tugevneb veelgi ning lumetuisk muutub ägedaks rahesajuks. Aeg-ajalt sähvib ka välgunooli ja kostub kõuemürinat. Üks tark mees teadis rääkida, et mägedes on äike ohtlik vaid siis, kui näed, et kaaslasel juuksed peas sõna otseses mõttes püsti tõusevad või kirka teravik undama hakkab, s.t. et elektrilöök tuleb lähedusse (või pähe ?). Paraku ei olnud keegi nõus oma pead sooja mütsi seest vabastama, et teooriat kontrollida ja nii me jäime naiivselt lootma, et ehk seekord leiab äike oma lahenduse õhu kõrgemates kihtides.


06.august
Tänaseks on kavandatud tõus Zumsteinile ja kõvematel tegijatel sealt edasi Dufourile. Hommik on jätkuvalt kole nagu kogu eelnev öögi, keegi ei taha oma nina telgist välja pista. Lõpuks hakkab kella 07.30. paiku (mägede kohta juba väga hiline hommik) taevas selginema ja peagi tuleb ka päike välja. Kuna meie pealikul, Valdekul, on aklimatiga pisut raskusi, siis loobume Dufouri vallutamise mõttest esimeste eestlastena ning jätame selle au Valdo pundi parimatele. Rahuldume Zumsteini tipuga, mille otsa ronimine osutub üle ootuste lihtsaks. Valdo paneb koos Tomi, Borissi ja Terjega vöövahe igat-sorti metallist kila-kola (tegelikult ellujäämise seisukohalt väga vajalikku ronimisatribuutikat nagu karabiinid, kaheksad, ðumaarid, klotsid, jääpuurid, jms) täis, pildistatakse Ajaloomuuseumi jaoks Dufouri taustal ja “Meie Monument Sõprusele” (keel keeldub seletamast, kes nägi see teab) kõrval ning suundub omavahel köisseongus liikudes Zumsteini ja Dufouri poole. Lubab õhtuks laagris tagasi olla. Meie liigume pärast Zumsu tipu võtmist alla laagrisse tagasi. Kohale jõudes selgub, et ka kõik ülejäänud eesti grupid on platoole jõudnud ja end mugavalt sisse seadnud (kui päris täpne olla, siis Heinsi grupp välja arvatud, kes laagerdab lähedalasuvas Balmenhorni hütis). Tartlased olid vahepeal kõrvalorust viluga visanud Castore (4228m) otsa. Kokku on platool 19 eesti telki. Õhtul jõuab laagrisse tagasi Heins, kuulutades, et tuleb just Dufouri otsast ja toob teate Valdolt, kes ütles, et jääb veidi hilja peale, kuna nad otsustavad laskuda teist rada pidi, üle tipu, piki lääneharja Ðveitsi poole alla. Muide, Heins koos Malle ja Peetriga käisid Dufouri peal ilma igasuguse julgestuseta ! Muuseas, ärge seda järgi proovige. Kell on 10 õhtul, aga Valdot pole veel kuskil. Laager hakkab närviliseks muutuma. Ilm on muutunud sarnaselt eelmise ööga tormiseks, ainult et tuul on tugevam ja temperatuur külmem. Umbes –10 kraadi. Öö jooksul on uni kõigil üsna katkendlik, kuulatakse igat häält, mis võiks tohutust tuulekohinast kuidagi välja eristuda. Vahe peal on tunne, et hommikuks küll enam telk sama koha peal ei ole. Tänan õnne, et sai Tallinnas veel viimasel minutil telgi pealiskattele lisanöörid külge õmmeldud, et ta igas suunas keerutava tuule käes püsti suudaks jääda. Ei kujuta ette, mismoodi me praegu oleks ilma nendeta hakkama saanud. Öö venib aeglaselt hommikutundidesse, Valdot pole ikka veel. Samas on selge, et sellise tormiga ei liigu nii või teisiti kuhugi. Kõige hullem on see, et nad läksid välja vaid hädapärase varustusega, s.t. et neil pole kaasas ühtegi soojemat riideeset, magamiskotist või telgist rääkimata (toimis ise nii nagu teistele ei soovitanud).


07.august
Hommik on krõbedalt külm (–10 kraadi), lumi kriuksub talla all. Kella 08.00 tuleb päike välja. Kaks inimest saadetakse lähedalasuvasse Regina Margaretta hütti (tegelikult Alpide kõrgeim, 3-korruseline mägihotell, mis asub Gniffetti e. Signalkuppe nimelise mäe tipus 4550m peal), kust saab päästeteenistuse kopteri tellida Valdo punti otsima. Peagi on kopterit ka lendamas näha. Kogu laager ootab kannamatult infot kadumaläinute kohta. Mitme tunni pärast saabuvad kaks saadikut laagrisse tagasi ja teatavad, et kopter leidis otsitavad üles ja viib nad alla busside juurde või haiglasse. Kas kellelgi midagi viga ka on, seda ei suutnud saadikud välja uurida. Üldse olevat neile antud üsna segast infot.

Kuna peamine on selgunud – et ELUS, siis otsustab kogu me kamp end kokku korjata ja allapoole laskumist alustada. Jagatake ära ka nelja kannatanu varustus ning teekond võib alata. Laskumine läheb suhteliselt kiiresti, praktiliselt jookstakse märjas lumes ennast sujuvalt libistades alla. Kellel jalalihased koormusele vastu ei pea, eks see libiseb vahel ka tagumiku peal. Peagi ületame lumepiiri ja edasi laskume mööda kaljusid. Tänu minu ärgitusele otsustame liikuda allapoole mööda ilma igasuguse tähistuseta rada, liustiku, rusunõlva ja kaljusid pidi– noh et oleks põnevam ja ehedam. Pealegi tundub see variant otsem ja lühem. Sihiks on jõuda õhtuks taamal terendava järve äärde. Järve äärde jõudes on põlved täitsa läbi… Hoolimata nullilähedasest temperatuurist tormavad osad meist ujuma. Prrrr…. isegi kaldalt vaadates hakkab külm. Hämariku ajaks loivab kohale ka Heinsi punt. Õhtul viiakse teoks külluslik õhtusöömaeg ohtra kisselliga. Tegelikult oli meil kogu aeg toitu jalaga segada.

Keset hommikusööki saabub meid segama oh üllatust, oh üllatust, VALDO ise! Ja kogu tema grupp ka. Mõne aja pärast on kohal ka Edgar Haavik oma jüngritega. Ei saa õelusest mainimata jätta, et nad paistsid silma oma homogeense vormiga (mis meenutas lastekodulapsi). Siit tuletus ka neile omistatud üldnimetus “EdgarJugend”.

Selgub, et peale tugeva külmetamise ei juhtunud meie Dufouri vallutajatega midagi. Nad olid laskumiseks teise raja valinud, mis oli järsem, pikem ja seetõttu ka aeganõudvam. Algava tormi tõttu kadus nähtavus, mistõttu laagrisse jõudmine muutus küsitavaks ja nii ei jäänud muud üle kui päris kaugele alla minna – kuskile 2700m peale, sest lume peal oleks nad üsna siniseks külmunud. Pärast koledat ja unevaba öist lõdisemist vihmavarjus suure kivi all, alustasid nad hommikul pärast hommikuvõimlemist (liigesed pehmeks) ja tormi vaibudes tõusu laagri suunas. Päästeopter leidis neid kuskil liustikul puhkamas. Arvestades kohaliku koptertakso suhteliselt kallist teenusehinda olid mehed transpordist viisakalt keeldunud ning mõne aja pärast teed laagri suunas jätkanud. Suur oli nende pettumus, kui üles jõudes selgus, et fännklab oli tund aega tagasi teiselt poolt mäge alla läinud. Egas midagi, väike puhkus ja kiirelt järele. Mõne aja pärast saadigi viimastel sabast kinni.


08.august
Puhkepäev. Kõik peesitavad järve ääres telkide vahel hambad laiali ja üritavad külma tuule kiuste mõnele naharibale päikest näidata. Tuulevarjus on täitsa soe.


09.august
Raskustega ärkamine ja start Aosta kämpingu poole, kus lõpuks ometi end puhtaks saab pesta. Möödaminnes täiendatakse kohalikus supermerkados olematuks kuivanud veinivarusid. Päev otsa vedeleme kämpingus, pakime uueks matkaks asju. Kes tahab, saab kämpingu karastavalt külmas (!) basseinivees ujumas käia. Valdeku hambahari kukkus peldikuaugust alla….


10.august
Väljasõit 08.00. Courmayeuri suunas Mont Blancile. Entr?vesis otsustame jällegi tõstuki kasuks, millega tõuseme 3400 peale Hellbronneri jaama, kust alustame liikumist üle Geanti liustiku Midi kurule. Vaated on vägevad. Lisaks meile valis sama raja veel Valdo grupp. Ülejäänud lähevad üht enamkäidavamat ja ka lihtsaimat Aig. Grisesi marsruuti mööda (üldse viib Mount Blancile väidetavalt ligi 100 erineva raskusastmega raja), tõustes piki Miage liustikku Blangu lääneharjale ning laskudes pärast tipu tegemist tuldud teed pidi alla tagasi. Meie teeme traaversi, mida nimetatakse Kolme Mount Blanci marsruudiks, kuna see läheb üle kolme Blangu idaharja kõrgeima tipu – Mount Tacul (4248m), Mount Maudit (4465m) ja Mount Blanc (4810m).

Esimest korda kasutame jäälõhede ületamisel ka beriilat (tugiköit), mis omajagu põnevust pakub. Viimasel tõusul enne Midi kuru tõmbasid piigad eest ära. Kui sai hüütud, oodaku mehi järgi, meil raskemad kotid, teeme puhkepausi, kostus eest udust : ”Me läheme kepini”. No mis pagan ! Aga näh, keegi oli ees raja äärde kepi torganud. Rohkem midagi. Hakkas hämaraks kiskuma, jäime laagerdama veidi enne Midi kuru kaljude kõrvale.Tuulemüür tuli ehitada peaaegu ümber telgi, sest tuul puhus igalt poolt. Samal põhjusel oli mõnedel probleeme asjal käimisega. Telkidest ohutus kauguses tõusid ähvardavalt hämaruses kõrgustesse ja seal pilvedesse kadudes, ühelt poolt siledad kaljuseinad, teiselt poolt järsk jäämurd. Meie laagri kohal rippusid Itaalia ja Prantsusmaa vahelise köisraudtee trossid. Kui lihtne oleks sellega siia tulla…


11.august
Hommik on üsna vähelubav. Nähtavus vilets, õnneks on öine tugev tuul vaibunud. Kui kella 9 paiku Mount Taculi ja Mauditi suunas stardime, jõuab meie ööbimiskohta Valdo grupp, kes loomulikult alustas liikumist juba kella 5-6 ajal. Vahetame uudiseid ja komplimente- Valdo narrib meid laiskvorstideks ja unimütsideks. Meie ei lase ennast sellest aga eriti häirida, kuna paar tundi tagasi oli ilm liikumiseks tunduvalt trööstitum ja mis seal salata, unigi oli üsna magus. Mõnda aega liigume koos Valdo grupiga, siis otsustavad nemad laagrisse jääda. Pikapeale ilm selgineb ning meil õnnestub näha suurepäraseid vaateid ümbritsevatele mägedele. Kella 12.30–13.30 saame jälgida peaaegu täielikku päikesevarjutust, mis sellel laiuskraadil on kuni 95%. Huvitav, et niipea kui päike kaduma hakkab, tekib ei tea kust paks udu, mis päikese taasilmudes koheselt haihtub.

Päev on suhteliselt raske, aga selle-eest huvitav. Esimest korda peame vajalikuks seongus liikumist.Koos meie mansaga on Taculi jäisel põhjaseinal üksjagu palju makaronisööjaid ja jon bornosid. Kohati tõuseb kalle 50°-ni. Ületame mitmeid liustikulõhesid -hüpates ja lumesildu mööda, turnime ülisuurte jääpurikate, jääseinte ja serakkide vahel ning ronime suhteliselt järskudel lumenõlvadel. Valdek on kleepunud videokaamera külge. Fantastilised vaated ning äkðenit ka. Varsti jõuab kamp kohati ühiste jõupingutuste tulemusena Taculi tipu alla, kust laskume Mauditi kurule ööbima.

Kell 16.30. jääme laagrisse Mount Mauditi alla, mille taga peakski asuma Mount Blanc. Üle pika aja on õhtul taevas selge. Sai kõht jälle mingit toitvat törlönti mõnuga täis aetud. Krissul hakkas igav (ja eks miski sundis ka), läks ja kaevas korraliku PELDIKUAUGU kõvasse firni. Sai poolest kerest sees kükitades varjuliselt oma asjad üsna laagri lähedal aetud. Õhtu möödus mula ajades ja “Strohhi” manustades. Loojang oli imekaunis…


12.august
Öösel kõmistas kuskil kaugel pikne. Meil oli harjumatult vaikne ja kena. Start jääb suhteliselt hilja peale. Alles kell 9.30. saame minema. Valdo jõudis jällegi enne meie väljumist laagrisse ja oli nõretavalt tänulik valmismeisterdatud telgikohtade eest, kuhu ta oma laagri nüüd mugavalt üles saab panna. Temal on päeva plaan juba täidetud.

Meil seisab ees raske ronimine üle jäise ja järsu Mauditi idaseina Mount Mauditi kurule. Sein tuleb läbi ronida kiiresti, peade kohal kõrgub rippliustik. Võtmelõik on viimane köis enne kuru. Paneme beriila täies pikkuses (50m) välja ja hakkame ronima peaaegu mööda püstloodset jääseina, mida katab püdel lumekiht. Esimene liikuja (tegelikult teine, sest esimene oli Valdek, kes viis köie üles altjulgestusega, et see seal kinnitada) teeb enesejulgestuse, pannes end haaravaga beriila külge ning ronib kirka ja saabaste külge kinnitatud kasside abil esimese jääpuurini. Siis võib kolmas mees tulema hakata. Ühe inimese üles jõudmine võtab umbes 10 -15 minutit aega. Tagumised peavad niikaua ootama ja endal kuidagi sooja nahavahel hoidma, kuni nende kord kätte jõuab. Ootamise teeb raskeks ühe jala laiune rada, mille peal me tasakaalu üritame hoida, et mitte alla kuristikku libiseda. Seisame enesejulgestuses. Seega oleme sunnitud praktiliselt liikumatult vinguva tuule ja miinuskraadide käes vinduma. Pikapeale tunnen, kuidas varbad üha tuimemaks muutuvad (olen järjekorras seitsmes), näpud on ammu liikumisvõime kaotanud. Sammhaaval liigun jääseinale lähemale. Lõpuks on minu kord ronima hakata. Pusin tükk aega külmunud sõrmedega, enne kui saan oma julgestusotsa põhiköie külge kinnitatud. Varbaid enam ei tunne. Löön kassid ning kirka seina sisse ja hakkan vaevaliselt liikuma. Sel hetkel visatakse ülevalt paralleelselt meie köiega veel üks köis alla ning silmapilgu pärast lendavad minust mööda kolm seljakotti. Minust ülejärgmisena üles roniv Pipi saab ühega neist üsna kõva obaduse. Hea, et ta seina küljest lahti ei lenda. Selgub, et mingid Bon Jornod ei läbe üleval oodata, kuni meie ükskord üles oleme veninud ning üritavad seetõttu raja kõrvalt alla laskuda. Nad on kergete seljakottidega ja harjunud kiiresti liikuma. Paraku ei näe nad ülevalt, mis neid all ees ootab, ega ka seda, kas neil on üldse võimalik nii kitsas kohas paralleelselt meiega laskuda. Neid see aga eriti ei huvita. Kotid alla saadetud (meie abiga, sest muidu oleksid need kuhugi rajast allapoole nõlva peale kõlkuma jäänud), laskuvad nad robinal järgemööda alla, lahtiseid jääkamakaid endaga kaasa lennutades. Mulgi õnnestub ühega vastu pead saada. Õnneks pole löök eriti ohtlik. Jätkan vaevaliselt enda üles vinnamist. Raskendavaks asjaoluks on seljakott, mille kilod minu omadele lisanduvad. Tõtt-öelda segab tugiköie olemasolu liikumist päris tublisti. Samas oleks ilma julgestuseta ronides ja seinalt lahti kukkudes lend igavikku kindlustatud. Tunnen, kuidas külmunud sääremarjad koormust saades krampi hakkavad tõmbuma. Üles vaadates selgub, et umbes pool teekonda on läbitud. Tekib jõuetu viha, kui tajun, et keha ühel hetkel enam mulle ei kuuletu. Hambad ristis surun ennast edasi. Lõpuks jõuan üles ääreni ja teised tõmbavad mu nattipidi horisontaalsele pinnale. Veeretan ennast jalust ära ja toibun vaikselt lamades mõnda aega. Äkki meenuvad mu külmunud varbad ja kuna ma otsustan nad seekord säilitada, siis asun neid saapaid ära võttes intensiivselt hõõruma. Koos piinava külmavaluga taastub neis lõpuks ka vereringe.

Kui viimane grupiliige on õnnelikult üles jõudnud teeme algava tormi lähenedes kiire lõuna, et siis sellest järsust kohast veidigi siledam plats otsida, kuhu laagrisse jääda. Täna me planeeritud ööbimiskohta, Brenva kurule, küll kuidagi ei jõua. Tuul tõuseb kiiresti kergeks purgaaks ning hakkab tuiskama. Teravad jäänõelad torgivad valusalt vastu nägu justkui tahtes selle sõelapõhjaks teha. Mõtlen paaniliselt, kuhu koti sügavusse ma võisin kodus hoolikalt valmis meisterdatud näomaski peita. Murphy seadusi meenutades alustan otsimist kõige kaugemast nurgast, ja oh imet – seal ta ongi.

Liigume mööda järsku ca 50 kraadist jäist nõlva. Valdeku ainus kommentaar on, et meil veab, et torm nähtavust allapoole piirab. Marsuudi ohtlikeim lõik. Psühholoogiliselt kergem, kui ei näe, kus oled ja kuuuiii kaugele lennata võid. Seal peaks nimelt üks vägev ja sügav jäälõhe (bergðrund) olema, mis laialt haigutades potentsiaalseid kukkujaid ootab (järgmisel päeval tuldud teed tagasi vaadates - oli tõesti). Torm on pühkinud kõik rajad ühtlase lumekihi alla, mis seab õigel teel püsimise kahtluse alla. Meile jõuavad järgi kaks poolakat, kes arvavad, et vähemalt suund peaks õige olema. Mõne aja pärast jõuame esimese enam-vähem horisontaalse lagendiku peale (ca 4200m), kuhu saame laagrisse jääda. Poolakad jätkavad oma teekonda kavatsedes veel täna Mount Blanci tippu jõuda ning sealt edasi esimese öömajani – Vallot' hütini (4362m) laskuda. Kahtleme siiralt nende terves mõistuses, kuna nähtavus on nullilähedane, kõik rajad lumme tuisanud, külm tuul puurib riietest läbi ning ilma pöördumist vastu ööd eriti loota pole. Pealegi pole neil ei telki ega magamiskotti, ei usu, et isegi soojemad riided pisikestesse seljakottidesse ära mahuksid. Paraku on eelmise hütini sama pikk ja raske teekond kui Vallot' nigi. Nad on jäänud tüüpilisse eurooplasest mägironija lõksu, kellel on piisavalt raha, et mitte magada telgis vaid mägionnides, kuid kes ei arvesta võimalusega jääda tormi kätte kahe onni vahel. Aga eks igaüks kujundab ise oma saatuse ja meil pole õigust kaasinimeste vaba tahet vägisi muuta. Valdek meenutab, kuidas 2 aastat tagasi samal mäel, kuid teisel pool, komberdasid Vallot hütti, kuid hullema tormiga ja mis oli juba paar päeva kestnud, 2 inglast. Nad olid surmani kurnatud, üdini külmunud, pooleldi teadvuseta, näljas ja ilma sooja varustuseta. “Me tõime nad seal elule tagasi. Kuid möödunud aasta suvi oli ühele neist, Jamie’le, viimane. Analoogne olukord. Kuid seal ei juhtunud aitajaid olema.…”. Nii me saadame mõne hetke pilkudega poolakaid, kes kiirelt tuisku kaovad. Keegi kommenteerib, et me võisime olla viimased, kes neid nägid. Tuisuga võideldes üritame kuidagi telke püsti saada. See on aga üsna keerukas protseduur, kuna telk võtab tuule alla ja tahab vägisi ära lennata. Kui lõpuks telgid püsti, ronime sinna tuule eest varju. Meie telk on täna kokanaadis. Hoolimata mitmetest katsetest ei õnnestu sellise tuisuga priimust põlema saada ning me loobume Emakese Loodusega võitlemast. Nii jääme seekord söömata. Poeme poolniisketesse magamiskottidesse ning üritame tohutut tuulemüha ja vastu nägu plaksuvat telgikatet ignoreerides magama jääda. Väga hästi see just ei õnnestu. Tuul litsub meie majakese peaaegu maadligi, ümber telgi tekkivad lumevaalud suruvad järjest enam seintele, muutes niigi kitsukese ruumi veelgi väiksemaks. Telgi küljed hakkavad tasapisi märguma ning seejärel jäätuma. Millal see õudus küll lõpeb…?


(REEDE) 13.august
Tundub, et vahepeale on isegi korraks sõba silmale saadud. Ärgates on juba kergelt valgenema hakanud. Tuul tundukse pisut tagasi andnud olevat. Telk on täiesti jääs ja katus on silmadest ca 40cm kõrgusel (normaalkõrgus 120cm). Arusaadav, telk on praktiliselt lume all. Huvitav, kas me iseseisvalt välja ka saame, või tuleb end läbi katuse välja lõigata? Hakkame kolmekesi seestpoolt vastu telgi seinu taguma, et rasket lumevaipa veidigi eemale nihutada. Pikapeale õnnestub telgisuu kuigipalju vabastada ja Pets ronib, telki ohtralt lund kukutades, välja. Prrr… väljas on krõbe-külm, aga see-eest kui ilus! Taevas on veel tume ja pilvedega kaetud ning nende vahelt sähvivad tummad välgunooled. Avaneb võimalus jälgida looduse lummavat valguse mängu. Hetkega ununeb külm ja öised üleelamised, alles hiljem tuleb meelde võimalus seda kõike kaameraga jäädvustada.

Kolmest telgist ühel ei õnnestugi iseseisvalt lume alt välja saada. Seesolijad kaeblevad põiepiinades. Selleks tuleb Petsil tublisti vaeva näha, enne kui telgisuu lahti saab kaevatud. Elanikud sööstavad kui nõelatult eri suundadesse laiali…. Valdek on oma telgile tormi käes ainsana korraliku tuulemüüri viitsinud ehitada. Kuigi tuul on selle kohati üsna auklikuks puhunud, oli nende öö suht rahulik. Viimaks venivad teisedki telkidest välja, kuigi tuul ja tugevad külmakraadid teevad väljasoleku üsna piinarikkaks. Teeme kiire hommikusöögi (kuivtoit + kuum tee) ja asume liikuma. Päike on tõusnud, tuul veelgi vaibunud - tõotab tulla ilus ilm. Mount Blanc on end udust vabastanud ja laiub kogu oma majesteetlikus ilus meie ees. Põhja ja lõuna pool on sügaval all orud kaetud läbipaistmatu pilvevaibaga, lääne pool kõrgub plangumägi koiduvalguse alul purpurses siis punases, oranzis, kollases värvimängus. Lõunas ääristavad mäeharja hiigelsuured jäätunud lumest karniisid (suuremad võrreldavad mitmekordsete majadega), mis võivad suvalisel hetkel, näit. kui ta omakaaluga võrreldes sulgkerge inimene talle peale astub, alla variseda.

Kõik on pisut elevil, sest täna on TIPU PÄEV! Tõus Blancile on suhteliselt lihtne ja ühtlane, ilma eriliste turnimisteta, vaid paar lühikest järsku nõlva. Ei tea kas käegakatsutavast eesmärgi saavutamisest või ilusast ilmast või ellujäämisrõõmust pärast eilseid katsumusi – igatahes on kõigil samm üsna kerge ja minekutempo päris hea. Lõpus otsustame ennast Brenva kurul (4303m) isegi seongust vabastada, kuna tõus pole ohtlik ja asja eest teist taga pole mõtet köit lumes järgi lohistada – ainult aeglustab tempot. Eks muidugi omajagu hasarti lisab teadmine, et Valdo grupp on meil kohe-kohe kannul ja kes siis tahaks neid endast mööda esimestena tippu lasta.

Umbes 3 tundi tatsumist (lõpp oli küll rohkem teo-sammul venimine, 10 sammu käimist ja siis pool minutit lõõtsutamist) ja OLEMEGI TIPUS! ÜLEÜLDINE KALLISTAMINE, TORMILISED, KESTVAD OVATSIOONID! ENAM KÕRGEMALE EI SAA! Vähemalt Lääne-Euroopas mitte. Tipus võtab meid kaisutuste ja õnnitlustega vastu Haaviku grupi rahvas, kes teiselt poolt mäge üles tulid. Kuuleme nende käest, et osad eestlased tegid eile napilt enne tormi tipu ära, kuigi nähtavus oli nullilähedane. Kahju. Meile avanevad seevastu maalilised vaated nii Prantsusmaale kui Itaaliasse. Paistavad ka Courmayeur ning Chamonix. Veedame tipus oma tund aega, pildistame, filmime, joome shampust, saadame mobiiliga tervitusi kõigile sugulastele ja tuttavatele ning Valdek annab KUKU raadiole ning Raadio 2-le intervjuu eestlaste edukast “invasioonist” Lääne-Euroopa katusele (Mobiili levi on 100%). Üks makaronisööja hakkas meie tipus olles endale lumekoobast kaevama, et ööbima jääda. Kange mees… Võrreldes tänase suhteliselt ühetaolise tõusuga on laskumine Blancilt küllalt kontrastiderohke ja nii mõnelegi meie hulgast närvikõdi pakkuv. Liigume mööda kaarjaid ning kitsaid lumeharjasid allapoole, ühest karniisist on tugev rada üle aetud, näha kümneid inimesi üle läinud, kuigi on juba selgelt näha murdepragu. Möödume Vallot hütist (4362m) ning jõuame peagi Haaviku grupi telkimispaigani. Seal teeme pikema peatuse ning korraliku lõuna, mis imehästi maitseb, kuna praktiliselt 1,5 päeva pole midagi sooja süüa saanud. Pärast puhkust jätkame laskumist piki kohati vaid 40 cm laiust lumeharja, mis mõnel põlved värisema võtab, kuna kahele poole jääb kilomeetrite pikkune ja järsk potentsiaalne “kiirlaskumisrada”. Tõsi küll, mõnes kohas veidi laiem. Allapoole jõudes vaheldub rada teravate kaljudega, mille peal ronides mõningat osavust vaja läheb. Pärast pikka laskumist mööda jäälõhedega ülekülvatud, kohati kinnist ja salakavalat Dome liustikku jõuame õhtuks Conella hütini (3701m), mille lähistele tasasele jääle ööbima sätime. Lubame endale eduka päeva puhul hütist mõned kallid õlled (50EEK purk) ja kerime magama. Kokanaat jagas veel õhtul rammusat, paksu, “kaladega” kompotti ja kas viskit, viina või Strohhi. Ei mäleta enam. Rahulik ja täiesti tuulevaikne öö üle pika aja….


14.august
Äratus kell 8.00. Läheme ilma hommikusöögita Conella hütti, kus teeme kerge eine ja sätime end viimaseks laskumiseks valmis – talveriided kotti ja suveriided selga. Peagi jõuavad hütini ka Valdo ja Haaviku grupi liikmed. Vahetame vallutusretke muljeid, meie naised saavad Kangru naistega jälle sädistada ning hakkame seejärel laskuma piki Miage liustikku, mis allpool kiviseks rusuväljaks üle läheb. Ilm on suviselt soe ja mõnus. Vahepeal saab tegeletud geoloogilise luure ja proovikaevamistega - kivid sisaldavad mäekristalle. Leidsime ka. Õhtuks jõuame Marmotte järve äärde, mida paraku järveks saab ainult suurvee ajal nimetada. Hetkel on sellest ainult peenike oja järgi. Ka kõik ülejäänud eesti grupid on kohal ning oma telgid püsti ajanud. Korraldame tõelise söögi -ja kisselliorgia (kõik kotid tuleb ju tühjaks süüa), tegeleme puntidevahelise naturaalkaubandusega (müslipulgad versus vahvlid) ning naudime viimast päeva mägedes. Öösel on jälle meeletu tuul (igast ilmakaarest korraga) ja vihm. Meid see enam aga eriti ei kõiguta – on hullematki nähtud ning maa jalge all on ju jälle rohuroheline…


15.august
Hommikul teeb Valdek oma armsale grupile viimast korda süüa. Ohjeldamatult kartuliputru ja kisselli. 08.15 alustame kõmpimist Courmayeur'i suunas. 3 tundi käimist ja kohal. Mõningase seltskonnaga korraldati shampusepidu, mille käigus näiteks Haavik sai korralikult Valdeku poolt jumalagajätuks shampanjaga ää pestud.

Courmayeurist sõidame meile tuttavasse Aosta kämpingusse ennast pesema ja harima. Õhtul kallistame Valdekut jumalagajätuks, nad lähevad Valdoga Matterhorni vallutama, ise kihutame aga Veneetsia poole.


16.august
Päev Veneetsias. Ekskurss.


17.august
Päev Viinis. Ekskurss.


18.–19.august
Tagasisõit möödus vähese veiniga ja enamasti magades läbi Austria, Tsehhi, Poola, Leedu, Läti, EESTI.


who?:
name: Indrek 'BC'
location: Tallinn, Estonia

how?:
mail: indrek.martin[at]gmail.com
skype: bibiconn
twitter: voyag
best view: Firefox & 1024x768