Indrek'u koduleht

Euroopa 1999

26.-29.oktoober

REISI GRAAFIK:
25.-30.sept # 01.-06.okt # 07.-11.okt # 12.-17.okt # 18.-21.okt # 22.-25.okt # 26.-29.okt # 30.okt-02.nov # 03.-07.nov # 08.-11.nov

LÄBITUD TEEKOND:
Hispaanias (rongiga - 150km): Barcelona - piirile
Prantsusmaal (rongiga - 85km): piirilt - Narbonne
Prantsusmaal (häälega - 415km): Narbonne - Montpellier - Cannes
Prantsusmaal (rongiga - 85km): Cannes (1/2 päeva) - Monaco (1/2 päeva) - Ventimiglia
Itaalias (rongiga - 1300km): Ventimiglia - Pisa - Firenze (1 päev) - Roma (1 päev) - Napoli (1/2 päev)

------------------------------------------------------------------------------------------------------

26.oktoober
Ärkasin selle peale, et kuulsin parki tulnud koristajate hääli. Pakkisin oma asjad kokku ning võtsin seal samas lähedal rannas ühe pisikese eine. Läksin siis tagasi kesklinna ning külastasin hiljem ka Güelli parki uuesti, et teda päevavalguses näha. Vaatamata sellele, et oli juba kaunis hiline sügis võis seal ikka veel karjade viisi turiste kohata. Seal istudes ja jalgu puhates mõtlesin omaette, küll sel linnal oli alles vedanud, et seal selline väärt mees nagu Gaudi kunagi elas ja tegutses. On ju tema loodud ka siiani ehitamisel olev Sagrada Familia katedraal ja veel mõned pisemad, kuid mitte vähem huvitavad hooned kesklinnas.

Lõuna paiku istusin aga suurest väsimusest rongi peale ja kihutasin läbi pimeneva õhtupooliku Prantsusmaa poole. Piirilinnas, mis tundus väga mahajäätud kohana, otsustasin veel pisut mugavat inimest mängida ja rongiga edasi Narbonne'i linna poole sõita. Seal lugesin juba oma päeva lõppenuks ning suundusin mööda Beziers'i viivat teed linnast välja, et ööbimiskohta leida, kui äkki võttis mind peale üks noor õpetaja, kes koos oma naisega just Beziers'i sõitski. Hiljem selgus ka, et ta oli kunagi Eestis viibinud - muide ainuke terve mu reisi jooksul. Pärast õnnestus mul veel ühe pisema bussiga edasi sõita ning plaanitud ööpeatuse sain teha alles Montpellier'i külje all tanklas.


27.oktoober
Öö oli soe ja rahulik. Hea koht ööbimiseks. Esimese küsitletuga, see oli hispaanlane, sain kohe Marseille lähedale ning sealt koos itaalias elava ja töötava sloveenlasega Cannes'i.

Paistis, et ka sinna hakkas sügis jõudma. Kuigi väljas oli päiksepaisteline päev, näitasid kraadiklaasid ainult 20 C. Sellele vaatamata käisin koos paljude teiste inimestega kohalikus rannas ujumas. Külastasin veel ka kuulsat Festivalide paleed, mööda mille treppi kõik need suured ja ka pisut pisemad filmimaailma staarid üles astuvad. Muide ka selle hoone ees on nagu Hollywoodiski osade staaride käejäljed betoonplaadikestega maasse pandud.

Kuna selles linnas palju midagi vaadata ei ole siis sõitsin rongiga (see oli ainuke mõistlik liiklusvahend, selles lõppematus linnas, mis seal Vahemere ääres on) edasi Monaco - Monte-Carlo'sse. Plaanisin algul ka Nicas maha astuda, aga nägin läbi rongiakna, et ta ei erine palju Cannes't ja seega ei paku ka midagi uut. Nii juhtuski, et viimase jupi enne Monacot sõitsin ma rongis jänest.

Peale jahisadama, ühe lossi, suure jalgpalliplatsi, raudteejaama ning paljude kõrghoonete ma sealt muud ei leidnudki - lihtsalt nii väike riik, et sinna ei mahu enamat. Muidugi peaks veel ära mainima ühe väga vana asutuse - Monaco Observatooriumi, mis kõrgel kalju otsas kõigele nagu krooniks on. Väike soovitus kõigile F1 fännidele: parim koht võistluse jälgimiseks on lossiga sama kalju otsas asuva tee peal, kust avaneb vaade üle terve ringraja (vahest see kuulus Monaco kurv ei mahu ainult vaatevälja).

Kuna kiskus juba pimedaks, mõtlesin selle riigiga hüvasti jätta ning Itaaliasse hääletada. Esmalt tuli aga sellest linnast välja saada. Peale mõne kilomeetrist jalutuskäiku otsustasin siiski bussiga piirini sõita, et sealt häälega edasi minna. Kui olin aga piirilinna jõudnud, siis meenusid need sloveenlase sõnad, et Itaalias on hääletamine praktiliselt võimatu. Osalt vist selle pärast ja osalt ka väsimusest ööbimiskohta otsida, ostsin endale pileti Firenze'sse. Nüüd hiljem pean tunnistama, et õieti tegin, sest nagu järgmisel päeval selduski, ei tulnud mul hääletamisest midagi välja.

Seevastu oli tolle öö rongisõit üks mu reisi põnevamaid. Esimesed poolteist tundi istusin koos ühe USA pärit, aga väga segaverelise neiu Desiree'ga ühes kajutis. Temaga leidsin ma kiirelt ühise keele ning nii me siis seal rääkisime kõiksugustel teemadel, alates maailmas rändamisest ja iseenda arvamustest ning lõpetades tänapäeva noorte probleemidega ja hingede rändamisega. Kuna ta sõitis aga Venezia'sse, siis pidin temaga Genova's hüvasti jätma.

Kuskil keset ööd tuli mul Pisa's tund aega teist rongi oodata. Nii ma siis otsustasingi koos kahe uue tuttava: neiu Caya'ga Columbia'st ning noormees Jesse'ga USA'st, et lähme ja vaatame selle viltuse torni siis ka ära, kui me siin ükskord juba oleme. Selgus aga, et ta paikneb teisel pool linna ning tunnist ajast ei piisa sinna ja tagasi minekuks. Nii jäigi meil ta tol korral nägemata.

Sõitsimegi siis kolmekesi koos ühes kupees edasi Firenze'sse (või Florenze - nagu nemad teda nimetasid). Seal selgus aga, et ka nemad olla tahtnud tegelikult Venezia'sse minna nagu Desiree'gi, keda nad olid juba ka kuskil juhuslikult kohanud, aga ei teadnud millises vagunis olla. Nii juhtuski, et nad ei peatunud Firenze's, vaid sinna jõudes tõttasid kohe esimese rongiga edasi Venezia poole.


28.oktoober
Nii-siis, olles kella kuueks Firenze'sse jõudnud, otsustasin leida ühe rahuliku koha, kus saaks pärast seda seiklusterikast ööd veidigi puhata. Kuna maa oli kastemärg, siis ei jäänud mul muud üle, kui ühel linna-piiri lähedasel pingil pisut silm kinni lasta. Pärast paaritunnist uinakut ajas mind järsku mingisugune müra üles. Võtsin siis kohe ka pisikese eine ning tõttasin selle kultuurist pungil linnaga tutvust tegema.

Esmalt sattusin ma, veidi eksinuna, linnaväravate juurde. Sealt aga suundusin mööda Via Romanat Pitti paleeni ja veidi edasi kullasillani. Arvatavasti varajasest hommikutunnist tingituna, polnud müüjad veel oma kaupluste uksi lahti teinud. Liikusin siis mööda vanaaegseid tänavaid edasi Signora platsile. Külastasin ka ennelõunal Firenze katedrali ja vaatasin tema ees asuval San Giovanni nimelisel ehitisel olevaid 'Taeva Väravaid'. Nendest olid aga eriti sisse võetud jaapanlased, keda jätkus ka kõikjale. Sellelt platsilt polnud kaugel enam ka S.Lorenzo kirik, mis oli ikka palju tagasihoidlikum kui suur katedral.

Pärast ebaõnnestunud hääletamiskatset tuli mul taas rongijaama tagasi minna ning esimese rongiga edasi sõita. Kuna selleni jäi veel oma mõni tunnike aega, siis võtsin vaevaks minna ka raudteejaama lähedal asuvale Santa Maria Novella platsile. Seal rohul istudes kirjutasin ma oma selle päeva sündmusi üles. Ja nautisin kõrvetavalt palavat päikest, mis suviselt kõrgel taevas veel oma teekonda jätkas.

Oli juba päris pime, kui mu rong Roma Termini jaamas seisme jäi. Võtsin siis kohe infopunktist ühe linnakaardi ning suundusin suurde parki magama. Otsisin veel igaks juhuks varjulisema koha, et ringiluusivad politseid mind ei märkaks.


29.oktoober
Kõik teed viivad Rooma - nüüd siis ka minu oma. Nii palju kultuuri ja ajalugu, nii palju ehitisi ja mälestusmärke. Nii palju suuri inimesi, nii palju higi ja verd, et ei suuda kõike korraga endast läbi lasta. Midagi aga siiski sai ka nähtud ja imetletud ning midagi sellest jäi ka meelde.

ärgates selgus, et olin ööbinud mitte just eriti kaugel Napoleon I platsist. See sai mulle siis ka esimeseks vaatamisväärsuseks siin suures kultuurimekas. Platsil veidi istudes otsustasin oma suure seljakoti ära panna. Nii liikusingi raudteejaama tagasi, kus oma koormast lahti sain - panin ta pakihoidu mu tagasitulekut ootama.

Ning siis võis suur ringreis Rooma's alata. Ma ei kasutanud kordagi ühtegi ühistrantsporti, kuigi elektribussid paistsid väga huvitavad ning omapärased välja. Esimesena jäi teele ette St. Maria Maggiore kirik, mis pakub imetlusväärset vaatepilti tänu oma kaunitele seina- ning laemaalingutele - selliseid pole ma veel kuskil kohanud.

Olles sellest lummusest üle saanud jalutasin edasi Rooma suurima sümbolini, milleks on Colosseum. Tema ümber ringi jalutades ning teda imetledes püüdsin ette kujutada, kuidas siin kunagi ammu sajandite eest inimesed trügisid, et paremaid vaatekohti saada nendele suurtele vaatemängudele, mida gladiaatorid ja loomad seal etendasid. Huvitav, kas kunagi tulevikus meie järglased imetlevad samasuguse vaimustusega meie praeguseid staadione-spordiväljakuid?

Colosseumi külje all aga algas suur ning huvitav varemetelinnak - Forum Romanum. Seal samas oli ka Palatino park ning Circus Maximus (e. Circo Massimo). Viimane kujutas endast vanasti midagi spordistaadioni taolist. Ikka ja alati, kui ma kuskil vanade varemete vahel ringi jalutan, tekib mul soov minna ajas tagasi ning külastada neid kohti siis, kui seal elasid veel inimesed ja toimetasid oma igapäevaseid toiminguid.

Jõudes oma pisikese ringiga tagasi Constantinuse triumfikaareni ning Colosseumini astusin neist viimasesse ka sisse. Kuulates pisut seal seletavaid giide, sain teada, et sellele suurele areenile olla loomi kokku toodud üle terve maailma. Tuletades siis meelde veidi ka koolis õpitut, meenus et seal olla isegi merelahinguid etendatud. Ei suutnud seda aga kuidagi endale ette kujutada, sest nii suur see Colosseum nüüd ka ei olnud, et sinna suisa laevad ära mahuksid.

Läbinud pärast veel Foro di Traiano varemed jõudsin Venezia platsile, kus ilutsesid Vittorro Emanuele II mälestussammas ning Isamaa Altar. Samuti sai külastatud Kapitooliumi esist platsi, kust edasi suundusin ühe mu lemmik hoone poole Roomas - Panteon. Tal on väga omapärane tähendus - KõIGI JUMALATE TEMPEL. Sellest võiks järeldada, et ta on nagu omamoodi püha paik, kus võivad kõik inimesed rahulikult olla, kartmata kellegi viha või kallaletungi.

Tohutu suur kuppel kõrgumas üle inimeste peade ning oma kümmekonna meetri suurune ava valguse jaoks selle keskel. Oli tunne, et sinnamahuksid tõesti kõik jumalad koos ära ja jääks veel ruumi ülegi.

Mööda pisikesi kõrvaltänavaid liikusin siis tasakesi edasi üle St.Angelo silla samanimelise lossini, kust polnud enam palju maad Vatikanini. Kuna oli 29.oktoober, siis käis seal vilgas tegevus läheneva paavsti kõne eel, mis pidi järgmisel päeval aset leidma. Jalutasin veidi ringi St.Pietro katedraalis ning saatnud mõned postkaardid kodumaa poole teele, läksin lähedal asuvasse botaanikaaeda. Istusin purskaevu juurde pingile, võtsin seal pisukese eine ja kirjutasin päevikusse selle päeva sündmusi.

Juba hämardudes külastasin veel ühte inernetikohvikut, muide seal said tudengid 20% soodustust, mujal ma sellist asja ei kohanud. Võtsin siis oma seljakoti pakihoiust, selle kättesaamisega oli mul palju jama - automaat ei töötanud ja tema kordaseadmine võttis palju aega, ning sõitsin esimese rongiga Napoli'sse. Huvitav, juba kolmandat korda oma reisi jooksul tuli mul asuda rongi, mis seisis 13.teel - ehk oli see õnne märk - mine tea!!!

who?:
name: Indrek 'BC'
location: Tallinn, Estonia

how?:
mail: indrek.martin[at]gmail.com
skype: bibiconn
twitter: voyag
best view: Firefox & 1024x768