Indrek'u koduleht

Euroopa 1999

30.oktoober-02.november

REISI GRAAFIK:
25.-30.sept # 01.-06.okt # 07.-11.okt # 12.-17.okt # 18.-21.okt # 22.-25.okt # 26.-29.okt # 30.okt-02.nov # 03.-07.nov # 08.-11.nov

LÄBITUD TEEKOND:
Itaalias (rongiga - 1050km): Napoli - Pompei - Castellammare - Pompei (1 päev) - Venezia (1 päev) - piirile
Austrias (rongiga - 100km): piirilt - Innsbruck (1/2 päeva) - Feldkirche - Vaduz (Lichtenstein)

------------------------------------------------------------------------------------------------------

30.oktoober
Jõudsin Napoli'sse hilja öösel, pärast südaööd, ning kõik informatsioonid olid juba kinni. Nii ei õnnestunudki mul linna kaarti saada. Vaatasin siis rongi aegu, mis sõitsid järgmisel päeval edasi Pompei poole ning sealt Venezia'sse. Itaalias on vähemalt see hea, et suuremates raudteejaamades seisavad sellised info- ja piletiautomaadid, kus saab mitmes keeles infot rongiliikluse kohta ning ise ka pileteid osta.

Sel korral mul vedas ööbimisega, sain tuttavaks ühe arstitudengiga, kelle korteris ka rahulikult ööbitud sai. Seal elas veel üks tudengineiu Austraaliast. Kahjuks ma nendega palju ei suhelnud, olin nii väsinud, et jäin kohe magama. Üle pika aja õnnestus mul end ka sooja vee ja seebiga puhtaks pesta. Ega ma nii väga must nüüd ka olnud - sai ju palju kordi meres ujumas käidud, eks see puhasta ka natuke. Aga sellelegi vaatamata oli pärast ikka hea tunne küll.

Hommikul linnas ringi jalutades avastasin, et Napoli polegi kena linn. Olin enne ikka kuulnud, et see pidi Itaalia ilusaim koht olema, aga võta näpust ei ole kohe mitte. Vaatamisväärsusi oli ka nagu vähevõitu või siis renoveerimisel ning suletud. Ei tea, kas see oli tingitud ilmast või oli tegu suduga, aga igatahes ülevalt lossi jalamilt alla linnale vaadates polnud pea midagi näha - kogu linn oli nagu pilve sisse mattunud. Ainult Vesuvi tipp kõrgus kuskil maa ning taeva vahel.

Sõitsin esimese rongiga Pompei'sse, seal selgus aga, et varemed on avatud veel vaid kolm tundi. Otsustasin siis järgmisel päeval tagasi tulla, et neid pikemalt külastada. Kuna ilm oli veel soe mõtlesin, et ehk saab seal lähedal kuskil ujuda. Esmalt proovisin veeni jõuda Annunziata külas, seal aga randa kui sellist ei olnudki. Kolme noore neiu saatel juhatati mind tagasi raudteejaama ning sealt rongiga Castellammare'sse. Kahjuks sinna jõudes oli juba nii hämar ning jahe, et loobusin ujumise mõttest.

Kuna mind oli hoiatatud siinsest kriminaalsest õhkkonnast, siis sõitsin rongiga Pompei'sse tagasi. Seal aga, minu suureks üllatuseks, käisid suured pidustused ning päeval vaikse kohana tundunud linnake oli inimesi pungi täis. Jalutades koos selle rahvamassiga mööda peatänavat ning einestades kiriku esisel platsil, sain minagi pisut sellest peost osa. Nii kuskil südaöö paiku otsisin endale ka rahuliku magamiskoha, milleks sel korral sai üks linnapiiri lähedane harimata ning rohtu kasvanud põllulapp.


31.oktoober
Selle päeva plaanisin ainult Pompei's mööda saata. Tagant järgi võin öelda, et õieti tegin - Pompei on seda väärt. Kirjutades Goethe sõnadega: "…Ükski katastroof pole meile nii palju andnud, kui seda on teinud Vesuvi purse." See ütleb kõik !!!

Sisenesin peaväravast, jätsin oma koti pakihoidu ning võtsin ühe USA noortgrupile sappa, kes olid endale giidi muretsenud. Külastasime peaväljakut, paremini säilinud elumaju, sauna, ka bordelli ning teatrilava. Hea, et ma sinna pärast hooaega juhtusin. Giid teadis rääkida, et tippajal olla Pompeis varemetevahelised tänavad inimesi puupüsti täis - siis ei saaks ju kõike seda rahulikult nautida, mis sel vanal linnal meile pakkuda on. Soovitan teistelgi vältida suvist tippaega, selliste huvitavate kohtade külastamisel.

Pärast paaritunnist ringi giidiga jalutasin ma nende müstiliste varemete vahel veel kaua omapead. Nii ringi liikudes satub inimene ikka sellistesse kohtadesse, kus tavaliselt suuremaid gruppe ei veeta. Ja pean tõdema, et linna kaugemates servades asuvad rohtu kasvanud varemed tundusid palju elavamatena, kui need, mida tavaliselt külastatakse. Oma uitamistega jõudsin lõpuks ka Amfiteatrini, kus leidsin aega oma reisipäevikut täiendada ning keha kinnitada.

Olles oma kaheksa tundi ringi ekselnud selles kadunud linnas, otsustasin rongiga edasi Venezia poole sõita. Selgus, et ka Lääne-Euroopas keeratakse kellasid talveajale. Nii juhtuski, et sõitsin Pompei'st tund aega varem minema ning sattusi taas Napoli'sse, kus sain sellest ajamuutusest teada. Õnneks läks Venezia rong ka sealt läbi ning midagi hullu ei juhtunud.

Öösel ei saanud ma rongis eriti magada, pidin oma kupeekaaslastega vaba ruumi pärast võitlema. Pärast tuli aga kaks ümberistumist läbi teha. Aga mis peamine, hommikuks jõudsin ma Venezia St.Lucia jaama. Linn oli tol hetkel veel päris tühi.


01.november
Hommik oli pilvine nagu ka kogu ülejäänud päev. Panin koti pakihoidu ja läksin kaart näpus kohe internetikohvikut otsima, polnud ma juba mitu päeva endast märku andnud ja kaardid jõuavad alles nädalapäevad kohale. Pärast pistsin kaardi aga tasku kõige sugavamatesse soppidesse ja jalutasin juba mööda tuttavaid linnatänavaid edasi. Käisin ära ka paljudes uutes kohtades minu jaoks. Polegi nagu selle päeva kohta rohkem midagi öelda - peab lihtsalt oma silmaga kõike seda nägema.

Lisaksin vahest veel niipalju, et erinevalt paljudest teistest arvan ma, et Venezias ei haise ja parim aeg tema külastamiseks on just sügis. Siis paistab ta just sellisena nagu paljud kuulsad kirjanikud on teda kirjeldanud - udune, sombune ja kirjud lehed lendlemas mööda tühje tänavaid.

Mina sõitsin sealt aga hilisõhtuse rongiga Austriasse, olles enne oma viimaste liiride eest ostnud viis Dunhilli sigarit - tähtsateks puhkudeks. Pean siinkohal mainima, et ma ei ole tegelikult suitsetsja. Ühe läitsin kohe seal samas uduses Venezias, mis tähistas lõplikult minu kodutee jalgeallavõtmist.


02.november
Innsbruck - 1964.aasta taliolümpiamängud - ainuke kuldmedal eestlastele - kiiruisutamine - Ants Antson. Neid märksõnu peaks üks spordist vähegi huvitatud inimene kindlasti teadma ja omavahel seostama.

Innsbruck oli ilus linn ja ilusa ümbrusega. Peale jäähalli ja suusahüppetorni oli seal ka kaunid elumajad, mis tundusid suisa muinasjutuliste nukumajadena. Linn asus kõrgete ning valgetipuliste mägede taustal, mis lisasid omalt poolt veel vürtsi juurde. Tänavad olid puhtad ning elu selles linnas tundus kuidagi rahustav ja vaikne olevat.

Seal alustasin taas üle pika aja hääletamisega. Läks hästi - kahe autoga Lichenstein'i piirini. Neist viimase juht oli Austria veini transportiv härrasmees Josef. Temaga sõitsime läbi paljude tunnelite, teiste seas ka maailma pikkuselt teise tunneli Arlberg - Strassentunneli, mis oli ligi 14 km pikk. Josef jutustas veel palju huvitavat siinse looduse ning rahva kohta.

Olles piiri ületanud jala, sain teiselpool piiri peatselt ühe tumedanahalise naisterahva Rhonda'ga Vaduz'i. Rhonda oli pärit Bahamal't, kuid nüüd elas Lichtenstein'is ning oli seal abielus ühe põlise lichtensteinlasega. Tutvusin siis pisut Vaduzi'ga, ega seal palju vaadata polnudki, oli teine kaunis pisike - ainult 5000 elanikuga linn.

Pärast mitut kuiva nädalat , tuli seal üle pika aja esimene vihmasadu. See tähendas, et pean leidma varjualuse. Kuna Rhonda oli enne meie vestluse ajal teatanud, et teab seal kandis paari odavat noortehotelli, siis tõttasingi tema ukse taha ning pärast paari telefonikõnet sõidutas ta mind Austria'sse tagasi Feldkirch'e noortehotelli. See oli oma 700 aastat vana hoone, mis asus ka riikliku kaitse all. Ta oli kenasti hotelliks ümber ehitatud ja üldsegi mitte kallis.

Muide õhtul meenus mulle, et 02.november oli ju veel ka hingede päev. Sel korral möödus ta mul siis sedasi.

who?:
name: Indrek 'BC'
location: Tallinn, Estonia

how?:
mail: indrek.martin[at]gmail.com
skype: bibiconn
twitter: voyag
best view: Firefox & 1024x768