Indrek'u koduleht

Koola 1998/1999

01.-02.jaanuar


REISIKIRI:
25.-27.dets # 28.dets # 29.-30.dets # 31.dets # 01.-02.jaan # 03.-05.jaan

------------------------------------------------------------------------------------------------------

01.jaanuar: 5.matkapäev/uus-aasta
Siiri:
Uus aasta.
Kokanaat oli igati varajane ja söök oli valmis igati paslikul ajal. Ent einet võttes otsustasime ikkagi, et kõige targem on taas magada. Ärge arvake, et me laisad oleme (või kui, siis ainult veidi). Kui aru pidades tundus kõigile kõige otstarbekam ja mõistlikum matkata rongijaama öösel. (Indrek: sest rong pidi Hibiini jaamast - kuhu me välja kavatsesime jõuda – minema alles hommikul kuskil vist oli see kella viie paiku ja oleks olnud mõtetu - vähemalt tol hetkel tundus nii - veel ühte laagrit jaama lähedal üles lüüa) Polaarööd on nii valged ja romantilised, päevad aga nii lühikesed ja pimedad.

Ja nii me siis siin oleme. Kogu seltskond magab peaaegu üksmeelselt telgis sooja ahju ääres, oodates, millal saab hämarast päevast kuuvalge öö. Igal juhul on see eksootiline ja ebatavaline moodus talvematkamiseks polaaröös. Mulle see meeldib!


02.jaanuar: Murmansk
Pille:
Jõudsime pärast öist kihutamist Hibiinide jaama. Kaunis dispetšer (kes Mardile küll liiga vana oli), lubas meid sooja koridori magama. Magamine … oo jaa … mida muud üks inimene veel tahta võiks. (Indrek: algul proovisime jah koridoris tukkuda kuid siis hakkas jaamaneiul meist kahju ja lubas kogu grupi sooja aparaatide ruumi - KUS EI TOHTINUD MIDAGI PUUTUDA) Need paar magamisele kulunud tundi lõpetati kuidagi kohatult ja järsult. Kaunis tädi kihutas meid majast välja, kuna jaamaülem tuli kontrolltretile. Postiljoni välimusega meesterahvas astus kõhkleval sammul meie külmetavate kogude vahelt läbi. Meie aga tantsisime ja röökisime laulda. Ja meie laulud polnud just kõige lüürilisemad. Aga mida võibki tahta sellisel viisil üles kupatatud rahva käest? ?(Indrek: muide jaama jõudes oli väljas pea, et sula - ainult -5 kraadi., Kuid nüüd taas väljas olles ja rongi oodates tundus asi juba tüki karmim olema)

Niipea kui rong tuli, vajusime justkui surmaunne … ja ärkasime Murmanskis. Mis esimesena silma hakkas oli muidugi “naša Aljoša” kes kõrgel künkal külalisi tervitas. Need vene ununematud kangelased, kes õilsas poosis rahvale nende suuri poegi meelde tuletavad!


Merje:
Murmanski päev möödus vähemalt minu jaoks suures osas paksus valges udus, nii et annan mõned eredamad mälestused.

Eelpoolkirjutaja käest sai tähelepanelik lugeja juba teda, et saime pompöösse teretulemast osaliseks "naša Aljoša" käest, samuti sattusime enamuse linna taksojuhtide ja mikrobussiomanike kõrgendatud tähelepanu alla, pluss boonusena Heinole tundis tema vastu huvi ka üks Murmanski päevinäinud kaunitar.

Olles oma pakid hoida andud viskusime kohe jälle elumere lainetesse. Ilmse ootamatuse ja pettumusena selgus tõik, et on 2. jaanuar ja veel laupäev. (Indrek: soovitan sellisele ajale oma kirjasaatmist mitte jätta - see pole lihtsalt võimalik, kui sa kuskilt mõne kaardigi leiad, siis marki - mitte kusagilt, sest vähemalt sel aastal kestis Murmanskis uue-aasta vastuvõtt veel päris mitu päeva peale seda õiget edasi.)

Metsas polnud kellelgi häda midagi, aga linna pahelisus on ju ammu teada: tundus, et mis oli see oli, kuid seda päeva küll enam pesemata üle ei elaks. Seadsime sammud linna keskväljakul kõrguva hotelli (kes mäletaks nime?) (Andres: oli vist “Arktika”) (Indrek: just nii see kõlas.) poole ning reserveerisime endale õhtupoolikuks sauna. Seejärel otsustasime turule minna. Otsustasime administraatori-neiu tungivat soovitust: "Te olete liiga õhukeselt riides ja võite külmetuda!" kuulda võtta ja valisme välja lähemalasuva, kuid suurema turu. Sinna jõudes seiklesime kõigepealt tunde (Indrek: nii kaua vist päris mitte) autoõlide, ilukilpide ja muude varuosade ning vajalike jubinate maailmas, tundes ilmset kärsitust, et jõuda PÄRIS turuni (miskipärast kaldutakse arvama, et kui millegi nimel tuleb kannatada ja midagi ohvriks tuua, siis on see seda ka väärt). Vastavalt klisheelikule arusaamale naistest oleks me (grupi need liikmed, kes matka lõppedes naiseks taaskehastusid, isegi kui nad kulmud kitkumata jätsid) järgnevalt pidanud end tundma kui seitsmendas taevas, sest ülejäänud turu pinnast kattis hektarite viisi kasukaid (vaid mõned üksikud pirukamüüjad ning paar kidurat Heavy-metal särki). (Indrek: ka kuivatatud kala ja sifkasid oli päris palju) Nii ei jäänudki üle midagi muud, kui keha kinnitada ning tagasi keskusesse minna.

Bussipeatuses ootas meid üks MYX-numbrimärgiga buss (Indrek: MUH-numbrimärgiga - need on slaavi tähed) , kuid Mall kahtlustas, et meid meelitatakse kõlvatusele ning seetõttu valisime hoopis mugava mikrobussi, kes meid tasuta edasi sõidutas. Nii nagu kõik hea ikka, lõppes ka see sõit ning pidime varsti trolli üle kolima. Õnneks oli seal vähemalt äärmiselt meeldiv ja südamlik konduktori-proua.

Tagasi staapi (tuttavaks saanud jaamaümbrusesse) sattudes varustasime end õlle (Indrek: üks populaarseimaid marke oli "BALTICA" või õigemini selle alaliigid, mis kandsid selliseid numbreid nagu NR. 3, 6, 7 jne.) ja soolakurkidega (kalad olime teadlikult juba turult kaasa haaranud) ning asusime sauna poole teele. Kuna oli jäänud väike ajaresurss, kuid samas mitte erilisel määral jõuresursse, siis puhkasime hotelli fuajees seni kuni Heino püüdis tulutult meile templeid viisasse nuiata ning Mall selgitas, et tempel tulnuks juba Tallinnast kaasa võtta. Lonkisime löödult kõrvalseisvasse megakaubamajja ja minu silmad lõid alles siis särama, kui ma märkasin elusuurusest isegi natuke suuremat Michael Jacksoni, kes demonstreeris parajasti mõnusat spordivarustust. Ma ei tea, kuidas teistele, aga mulle avaldas see muljet küll.

Saun oli üsna leebe (olgugi, et lavalt ahjuni tuli ette võtta terve teekond), kuid pesta oli vägev ning paar tundi möödus kui viiv. Ajaviiteks vaidlesime veel inimese õigusest omandile ning kui seegi tüütama hakkas siis läksime restosse (sic!). Kui emaliku olemisega ettekandja oli meie road välja jaotanud, algas parajasti varieteeprogramm. Õhtu juht suhtles täiesti vabalt ja sundimatult publikuga. Ma ei tea, kas mu iroonia tuli siit välja, kuid publiku kohta ma ei ütle ühtegi halba sõna. Vene naised on tõega ilusad ja ... vene estraad kõlab ja näeb välja äravahetamiseni sarnane, lisaks tuli kõik veel lindilt. Butafooria missugune! (Indrek: igatahes oli mõnus suusariietes nende kenades ja kallites riietes kohaliku eliidi keskel (õigemini olime küll nurgalauas) head einet võtta.)


who?:
name: Indrek 'BC'
location: Tallinn, Estonia

how?:
mail: indrek.martin[at]gmail.com
skype: bibiconn
twitter: voyag
best view: Firefox & 1024x768