Indrek'u koduleht

Koola 1998/1999

31.detsember


REISIKIRI:
25.-27.dets # 28.dets # 29.-30.dets # 31.dets # 01.-02.jaan # 03.-05.jaan

------------------------------------------------------------------------------------------------------

31.detsember: 4.matkapäev/vana-aasta õhtu
Indrek:
Selle aasta viimane päev.
5 grupi liiget - Mart, Andres, Peeter, Pille ja Merje – läksid 1191m Tshasnatshori tippu võtma ja 5 jäid laagrisse (Heino, Reedik, Siiri, Mall ja mina). Kaks viimast olid kokanaadis ja pidid juba kell 5 üleval olema, et teistele süüa teha, kuigi magama saadi alles kella 1 paiku ja mina isiklikult, kuna olin lõkkevalves ka , siis alles enne kella kolme. Seega nii väsinult, eelmise päeva kurnatust ka arvestades, jäid kõik tipu võtmise plaanid mul ära.


Pille (enne õhtuseid pidustusi):
Läksime viiekesi üht mäge otsima. See oli vast mägi suurte kaljuhammaste ja püstloodse seinaga. Sealt saime isegi jälle alla tagasi, kuigi esmapilgul asi üsna ebakindel näis. Siis kihutasime tagasi ja meid ootas ees tõeline õlu – mõelda vaid. Paraku-paraku see sai varsti otsa ja praegu räägitakse hirmutavaid jutte näärivanadest.


Andres:
Kui eelmise päeva õhtul sai arutatud, mida hommikul ettevõtta, siis tundus, et enamik oli radiaalile (Tshasnatshorri tippu) mineku poolt. Hommikul aga paistis asi hoopis vastupidine. Paljud olid eilsest kuruületamisest kurnatud või tõbised. Enne kella poolt üheksat hakkasime siiski hämarikus viiekesi liikuma. Heino andis meile enne mõningad näpunäited. Alguses oli minek mööda jõge (Fersmani) allavoolu ja kõik oli suht lihtne. Siis aga keerasime vasakule ja hakkasime mõõda harujõge (Malaja Belaja) üles minema. Kuna sinna suubus mõlemalt poolt lisajõgesid, siis selle õige haru valik polnud alati lihtne. Üsna alguses, veel suht hämaras, olin jälle korra raja tegija. Äkki kuulsin selja tagant nõrka hõiget. Vaatasin tagasi, aga esimese hooga ei näinud mitte kedagi. Kus siis teised jäid? Siis aga märkasin kaugel eemal maas mingit kogu. Keerasin kiiresti otsa ringi ja läksin asja uurima. See oli Peeter, kes oli rinnuni läbi jää vajunud. Õnneks nirises jää all ainult väheke vett ja ta oli lisaks veel kivide peale jäänud. Aga ülejäänud kolm matkajat olid veel kadunud. Kui Peeter oli ühiste jõupingutuste tulemusena august välja saamas, jõudis kohale ka Pille. Selgus, et sama saatus oli tagapool tabanud ka Marti. Õnneks oli ka tema kuivaks jäänud. Edaspidi olime juba ettevaatlikumad ja hoidsime veel rohkem kalda äärde.

Mööda vasakpoolset mäekülge kurule tõusma hakates sai tunda ka lumepimedust ja mis ohud temas peituvad. Mäenõlv, mida mööda me viltu kurupoole suusatasime oli üldiselt sile. Tükati paistsid ka üksikud kivid lumest välja, millede järgi sai hinnata mäe reljeefi. Järsku aga märkasin, et suusa nina all on midagi kahtlast. Väike hoog oli sees ja midagi teha enam ei jõudnud ning pind kadus jalgealt. Õnneks oli see tuule poolt tekitatud püstloodne lumevall ainult meetrikõrgune ning pääsesin ainult väikese ehmatusega.

Kurule jõudes (Lääne Petrelius) sai söödud kuru šokolaadi. Avastasime kaljuseinal kaks “julgustandvat” metalltahvlikest. Jätsime suusad kurule ja hakkasime laskuma teisele poole orgu, et tõusta vastasnõlvale ja sealt tippu minna. Tõusu aeg hakkas taevast lund tulema. Tõusis tuul ja läks ka juba üsna hämaraks. Lisaks muutus mäekülg järsemaks ja tükati jäiseks. Kui kell 15.15 kivisele harjale jõudnud olime, avastasime oma pettumuseks, et seal suunas , kuhu edasi liikuma pidime, laskus mäekülg mitmeidkümneid meetreid püstloodis allapoole. Üksmeelne otsus oli edasi enam ei liigu ja tähistame oma “tipuvallutamise” sealsamas ära.

Hakates tagasi jõudma kurule, kuhu suusad jätsime, märkasime meeldiva üllatusena, et taevas hakkas selginema ja kuu valgustas oru vastaskülge. See andis lootust, et ei peagi pimeduses suuskadega laskuma hakkama. Ning kurult avaneski imeilus vaade täiskuu poolt valgustatud kõrvalorgu. Alla suusatamine oli fantastiline. Kuu tekitas kontrastseid varje ja valgus peegeldus lumega kaetud pinna kumerustelt. Kuu poole vaadates oli näha üle mäeharjade tuiskavat lume või õhukest pilvekihti, mis pani mäe kontuurid helendama. Üritasime seda vaadet jäädvustada ka filmilindile, kuid mis - nagu hiljem selgus – pea-aegu täielikult ebaõnnestus.

Kuna olime teele läinud minimaalse varustusega, purunesid nagu kiuste kolmed suusasidemete paelad. Seda polnud juhtunud varem ega juhtunud ka hiljem. Parandamiseks tuli kasutada selliseid käepäraseid vahendeid nagu riiete küljes olevad pingutuspaelad, mis ka üllataval kombel kuni laagrini vastupidasid.


Tundmatu autor (Siiri ?):
Üle jäänute või alla jäänute või kuidas neid nüüd nimetadagi, ühesõnaga nende päev oli sootuks rahulikum. Üliõpilane (kaardimäng), uni, lõuna ning lõkke ja ahjupuud, need olid saavutused, millega meie hakkama saime.

Näärimehega oli nii, et Heino oli talle juba päeval jala taha pannud ja tema kotist pudenenud kingitused puu – kuusepuu – tegelikult teisaldatava kuusepuu otsa riputanud. Veidi enne südaööd sai neid siis päkapikumütsi kandes ja luuletusi lugedes välja lunastada. Kõigil oli muidugi hea meel. See on ka üsna loomulik. Ja siis tulid uued aastad, embamised, pattude ülestunnistamised, laulu- ja ringmängud, aupaugud ja üllatused, üllatused.

Magama sai... ei teagi millal täpselt. Hilja igatahes. Uus aasta oli täies hoos ning nii tähtsa asja puhul veetsime öö täielikus leitsakus. Nojah, puutoojad olid vist head tööd teinud.


who?:
name: Indrek 'BC'
location: Tallinn, Estonia

how?:
mail: indrek.martin[at]gmail.com
skype: bibiconn
twitter: voyag
best view: Firefox & 1024x768