Indrek'u koduleht

Püreneed 1998

14.juuli

REISIKIRI:
14.juuli # 15.juuli # 16.juuli # 17.juuli # 18.juuli # 19.juuli # 20.juuli # 21.juuli # 22.juuli # 23.juuli # 24.juuli # 25.juuli # 26.juuli # 27.juuli # 28.juuli # 29.juuli # 30.juuli # 31.juuli # 01.august

------------------------------------------------------------------------------------------------------

Tol hommikul ärkasime lõplikult oma unelmaist. Hispaaniasse sõiduks ei olnud enam mingit takistust ja ees ootas kolm nädalat erinevaid elamusi, ootasid mitmed Euroopa riigid, Vahemeri, Püreneed, Barcelona, Pariis… Üks meist unistas härjavõitlusest, teine lubas vaatide viisi veini juua, kolmas tahtis kohalikega juttu puhuda, neljas armuda Pariisi… Pico de Aneto vallutamisest aga mõtlesime kõik.

Reisiseltskonna aktiivne kogunemine huvikeskuse “Kullo” taga algas kell pool kuus hommikul. Selleks ajaks jõudis kohale ka valge “Mikk Reiside” buss. Viimase pakkimisele kulus meil üle tunni aja. Seejärel paigutusime reisijuhi joonistatud plaani alusel ise toolide ja pakkide vahele ning kui näod olid üle loetud ja viimane tulijagi kaasa haaratud, alustasime oma teekonda. Kell oli täpselt seitse. Ilm oli jahe, pilved vallutanud taeva ja kõikjal lõhnas vihma järele nagu eelmistelgi päevadel. Hea oli mõelda, et nüüd on lõpuks lootust suve näha. Kokku reisis meid 36 inimest, kes oli jaotatud neljaks matkagrupiks ja selle järgi ka bussi istuma paigutatud. Meie grupp hõivas bussi vasaku tiiva. Kõige ees oli koha saanud grupijuht Vello. Tema selja taga istusid Jana ja Lena, Siim, Ene ja Indrek, Lena ja Galina, Margit ja Rain, Anne ja Tiiu, Tarmo ja Olavi – ühtekokku 14 matkaselli. Üheskoos tuli meil jagada paljusid järgmise üheksateiskümne päeva rõõme ja muresid.

Sõit algas viperusteta. Kell oli umbkaudu üksteist hommikul, kui ületasime Eesti – Läti piiri. Sama sujuvalt kulges kõik kell kolm pealelõunat ka Läti – Leedu piiril. Siin tuli kella üks tund tagasi keerata. Tänu leedukate isepäisusele tuli nüüd juba kella keerata ja seda päeva tunni võrra pikemaks teha.

Et bussis seltsielu käima panna, avati ees nn vaba mikrofon: igaüks võis reisikaaslastele end tutvustada ning rääkida oma varasematest matkakogemustest ja uutest ootustest. Enamus meist kasutas võimaluse ära ja nii läks aegki kiiremini. Õigepea hakkasid teeäärsed külad omandama slaavilikku ilmet, aga Leedu – Poola piir oli endiselt visa pärale jõudma. Palju kiiremini liikusid igasugused hirmujutud kuni ööpäevasest passimisest selles piiripunktis. Nii saime võimalikeks eelseisvateks raskusteks hästi ettevalmistatud.

17.25 olime kohal. Poolakad hakkasid meie vastu kiiresti huvi tundma. Peale bussi allkorruse ülevaatamist läks suhteliselt libedalt ka nägude kontroll. Rahvas bussis oli vaikne ja tõsine ning see pingutus andis positiivseid tulemusi. Tunni möödumisel sisenesime Poola Vabariiki.

Ees ootas öö, katkematu bussisõit ja magamine istuvas asendis. Kuid osad said ka vahekäigus pikali olla. Enne kui väsimus lõplikult võimust võttis, jõudsime videost veel ära vaadata komöödia “Mask”. Peale seda jäi uinutajaks vaid mootorimürin.


who?:
name: Indrek 'BC'
location: Tallinn, Estonia

how?:
mail: indrek.martin[at]gmail.com
skype: bibiconn
twitter: voyag
best view: Firefox & 1024x768