Indrek'u koduleht

Püreneed 1998

22.juuli

REISIKIRI:
14.juuli # 15.juuli # 16.juuli # 17.juuli # 18.juuli # 19.juuli # 20.juuli # 21.juuli # 22.juuli # 23.juuli # 24.juuli # 25.juuli # 26.juuli # 27.juuli # 28.juuli # 29.juuli # 30.juuli # 31.juuli # 01.august

------------------------------------------------------------------------------------------------------

Kätte oli jõudnud tipu vallutamise päev. Hommikuks olid pilved kadunud, taevas selge ja Aneto säras juba väljakutsuvalt päikeses. Nüüd ei saanud enam mingil juhul minemata jätta.

Ronimist alustasime kell 9.30. Ees ootas kilomeetrine tõus, sellest pool kaljudel, pool lumel. Koos vahepausidega kestis nn ettevalmistav etapp üle nelja tunni, enne kui saime edasi kõndida mööda Pico de Aneto “puiesteed”. Viimane kulges piki Aneto liustikku ja oli maksimaalselt kahe jalalaba laiune, tundus aga sama kindel kui kalju. Meist möödus ja meile tuli vastu mitmest rahvusest matkajaid-tipuvõtjaid. See Aneto osutus päris rahvarikkaks kohaks.

Vahepeal tõusul olid meie ühisjõud lagunenud kolmeks: kiiremad ja särtsakamad, aeglasemad ja rahulikumad ning julge isepäine üksiküritaja Indrek. See tekitas väheke segadust. Ühinesime aga õnnelikult kell 14.30 Coronase kurul. Olime siis 3200 meetri kõrgusel.

Jätsime oma seljakotid paari kaaslase valvsa pilgu alla ja ründasime viimast 200 meetrit. Ilma kotita “lendasime” selle poole tunniga ära. Enne tippu tegi asja põnevamaks ligi 15 meetri pikkune kaljuserv, mida mööda turnida tuli. Kell 15.10 seisid esimesed meist 3404 meetri kõrgusel – Püreneede lael Pico de Anetol. Päike säras silma ja ümbritsevad mäenukid olid kerge sinaka vine sees (see on tingitud õhu molekulidest – need teevad ta nähtavaks). Pildistasime end metallist risti taustal, heitsime pilgu pühapildile, jäädvustasime oma nimesid ristidele, nautisime vaadet ja oma enesetunnet. Tegijamad oskasid öelda, et sellist tipuilma pole enne nähtud – uskumatult selge ilm. Ei ühtegi pilve kuni silmapiirini.

Meie rühm plaanis just allaminekut, kui tippu ilmusid tuttavad näod Heino rühmast. Vaat see oli üllatus! Olime nii kindlad olnud, et nemad käisid juba hommikupoolikul tipus ära, ja seda suurem oli nüüd rõõm, et meil vallutusretk esimesena õnnestus.

Peale tipuvõttu järgnes reeglina laskumine. Meil tuli kurult kotid võtta ja seejärel laskuda edasi, kott seljas, mööda suhteliselt järsku Coronase liustikku. Lume lõppedes jätkasime veel poolteist kilomeetrit kõndimist kivide vahel.

Laagri panime üles 2730 meetri peale Coronase kolmest järvest suurima kaldale. Samal ajal kui viimased oma selle päeva matka lõpetasid, nautisid esimesed juba järve mõnusid ja lumest vette hüppeid – vat see oli alles elamus. Peale puhkust kell üheksa õhtul algas Olavi sünnipäevapidu. Peolauale ilmusid šampus, tequila ja rühmakaaslaste poolt valmistatud küpsisetort. Ka kingitused olid täiesti olemas – kohale iseloomulikud. Kõlasid sünnipäevalaulud, mängiti ringmänge. Lõpuks tüütas pimedus ära ja saabus öörahu. Peaks vist veel lisama, et vallutatud tipp nimetati ümber Pico de Olaviks.


who?:
name: Indrek 'BC'
location: Tallinn, Estonia

how?:
mail: indrek.martin[at]gmail.com
skype: bibiconn
twitter: voyag
best view: Firefox & 1024x768